Cafe HMSX on oma enam kui kahe aastase tegutsemisaja vältel pannud tähele, et Eesti geimeeste hulgas on teadmised oma tervisest, terviseohtudest ja tervise eest hoolitsemise võimalustest suhteliselt madalad, mistõttu püüame järjest enam just terviseteemadele keskenduda ja sel teemal selgesõnalist infot ja abi anda. Esimese intervjuu sel teemal andis spetsiaalselt Eesti gei-bi-lesbi-kogukonna teabe- ja elustiilikeskusele Cafe HMSX Tartu Ülikooli Kliinikumi Tallinna ja Tartu meestekliiniku meestearst dr. Margus Punab.
Läbi ajaloo on meditsiinis räägitud meeste tervisest ja naiste tervisest, on meestearstid ja naistearstid. Kuivõrd peate oluliseks, et teadlikkuse kasvu, mahukate uuringutulemuste ja sotsiaalsete dogmade ületamise valguses oleks mõttekas keskenduda ka Eestis ennetustöös ja meditsiinis laiemalt meeste tervise huvides eraldi ka geimeeste tervisele?
Minu jaoks on inimene inimene ja mees mees, sõltumata tema seksuaalsest orientatsioonist. Seega mingit süsteemset erilähenemist ma vajalikuks ei pea. Tegelikult vastutab „iga mats oma tervise eest ise“ ja kui inimese motivatsioon ja teadlikkus on madalad, siis ei aita ka miskid eriprogrammid.
Kas, lähtudes just seksuaalelust, võite läbi oma töökogemuste täheldada, et hetero- ja geimeeste tervisega seotud küsimustes joonistuvad välja teatud eripärad, millele tuleks keskenduda?
Arvestades kliinilist kogemust, siis seksuaalne orientatsioon sisulist erinevust selles osas, et mis probleemidega meestearstile pöördutakse, ei põhjusta. Ikka on teemaks suguhaigused, kroonilised sugutrakti põletikud, prostatiit, seksuaalhäired.
Veidi erinevad võivad olla haiguste riskitegurid, uuringuks võetavad materjalid ja soovitavate uuringute nimekiri.
HIVi levikut ja AIDSi haigusena on läbi aastakümnete seostatud just geimeestega. Kui rääkida aga suguhaiguste kontekstis, siis kas siin on mõne haiguse osas geimehed teie hinnangul just suuremas riskis?
HIVi leviku osas on kaitsevahendita penetratiivne anaalne seks selgelt veidi kõrgema riskiga kui vaginaalne või oraalne seks. Üheks seni vähe tähelepanu saanud lisariskiks on geimeestel aga sugulisel teel leviva HPV – inimese papiloomiviirusega – seotud pärasoolevähi oluliselt suurem risk. Tänaseks on selge, et kui räägime HPV vastu vaktsineerimisest, siis võiksid sellest enim tulu saada just geimehed.
Enamus geimehi, aga ka paljud heteromehed praktiseerivad seksuaalse rahulduse eesmärgil anaalseksi – milliste ohtudega on anaalseks otseselt meeste (seksuaal)tervise vaatenurgast analüüsides seotud?
Probleemiks on kaitsevahendita anaalseks. Esmalt tõstab anaalseks oluliselt (kroonilise) eesnahapõletiku riski. Teiseks on sooletraktis nõrgem kaitsesüsteem suguhaiguste suhtes kui näiteks ureetras või tupes.
Soole mikroobide korduv sattumine mehe sugutrakti võib eelsoodumusega meestel suurendada eesnäärmepõletiku tekke riski. Viimane omakorda tõstab hilisemas elufaasis paarikordselt riski haigestuda eesnäärmevähki.
Kas anaalseksiga seotud ohtude eest saab end kaitsta vaid kondoomi kasutades, või on siin ka muid soovitusi võimalik jagada, kuidas end elutervelt seksuaalelus väljendada ja rahuldada, kuid jääda seejuures alati terveks nii füüsiliselt kui vaimselt?
Usun, et siin on geimeeste seltskond targem mind õpetama.
Palju segadust on tekitanud info, et miks ja millal end ikkagi HIVi, teiste sugulisel teel levivate haiguste ja suguhaiguste osas testida. Millised on teie soovitused – kas testima peaks minema ainult siis, kui on konkreetsed kaebused või peaks seksuaalselt aktiivne geimees end ka niiöelda profülaktika mõttes testimas käima? Kus? Ja mida siis täpsemalt testida?
HIV-viirusesse nakatumisest kaebusteni on pikk tee. Minu soovitus kõigile meestele on ühesugune. Kontrollida tasub ennast kindlasti peale kaitsevahendita juhuseksi. Samuti juhtudel, kui on tekkinud kaebused seksuaaltoimingutes osalenud organites.
Kolmandaks tasuks testida siis, kui peale varasemaid suhteid on kujunemas uus püsisuhe. Viimasel juhul oleks hilisemate suhteprobleemide vältimiseks kindlasti kasulik uuringud ära teha mõlemal osapoolel.
Testida saab naha- ja suguhaiguste kliinikutes, samuti Tartu Ülikooli Kliinikumi meestekliinikus nii Tartus kui ka Tallinnas. Täielikku anonüümsust, kuid piiratud testide valikut, pakub Testikodus.ee internetiportaal.
Kõige levinum suguhaigus Eestis on selgelt klamüüdia. Sageduselt järgneb mükoplasma genitalium. Õnneks on klassikalised suguhaigused nagu HIV, süüfilis, tripper ehk gonorröa ja trihhomonoos jäänud meil aastatega järjest harvemaks.
Tegelikult leiame meestel kõige enam siiski ureaplasma grupi mikroobe, kuid tegemist on suhteliselt vähemagressiivsete mikroobidega ja nende roll põletikutekitajana vajab veel täiendavaid uuringuid. Päris selget seisukohta pole mul kujunenud ka hepatiitide testimise suhtes.
Et asja veelgi keerulisemaks ajada peab ütlema, et kasutatavate testide kvaliteet, tundlikkus ja nende optimaalne ajastamine on vägagi erinevad. Seega on optimaalse uuringuskeemi kokkupanemiseks vajalik arsti ja patsiendi täielik vastastikune koostööd.
Kas, ja kui, siis miks geimees peaks oma seksuaalse orientatsiooni avaldama oma perearstile? Kas see geimehe tervisega seotud ennetustöös ja ravis midagi muudab?
Küsin vastu, mida saab üks geimees sellest, kui oma seksuaalset suundumust varjab? Ainult kaotada on võimalik. Nii hingerahu, sotsiaalse staatuse kui ka tervise aspektist.
Mille üle geimehed tavaliselt meestearsti juurde tulles kurdavad? Kuivõrd need probleemid saavad tihtilugu alguse puudulikest teadmistest, mis puudutab tervist ja seksi?
Mida kaevatakse, olen juba varem vastanud. Pean tunnustama, et geimehed on oma tervise osas kindlasti üks minu kõige haritumaid patsiendigruppe.
Keskmisest kõrgema riski tajumine on pannud geimehi, vähemalt Eestis, ka oma tervisesse märksa tõsisemalt suhtuma, kui seda teeb keskmine heteromees.
Viimastel aastatel on hakatud järjest rohkem pöörama tähelepanu meeste eesnäärme tervisele – mida siinkohal peaksid geimehed tähele panema ja teadma?
Nagu kõnelesin, on geimeestel keskmisest kõrgem risk haigestuda eesnäärmepõletikku. Eesnäärmepõletik omakorda on suure tõenäosusega oluline eesnäärme suurenemise ja eesnäärmevähki haigestumise riskitegur.
Lisaks on eesnäärmehaiguste oluliseks riskiteguriks ebaregulaarne seksuaalelu ja vähemalt minu kogemustele toetudes on geimeestel, eriti juhul, kui oma suundumust pole täielikult tunnistatud, sageli püsi(partneri) leidmine raskendatud. |
