 Fred Karger, kes homoseksuaalse poliitikuna Ameerika Ühendriikide järgmiseks presidendiks kandideerib, andis Eesti gei-bi-lesbi-kogukonna teabe- ja elustiilikeskusele Cafe HMSX eelmise nädala lõpus täispika eksklusiivintervjuu, mida juba lähipäevil siitsamast lugeda saad. Muuhulgas meenutas Fred Karger oma Eesti reisi ja saatis kõikidele geidele-lesbidele ning bi- ja trans- seksuaalsetele noortele ja vanadele selge sõnumi - elada teistest erinevana meie ühiskonnas läheb iga aastaga lihtsamaks, sest selle nimel tehakse palju tööd ja seda üle maailma.
1978. aastal andis vaieldamatult üks prominentsemaid gei õiguste eest võitlejaid, Harvey Milk, ühe oma kõige kuulsamatest kõnedes, milles ta kutsus heteronoratiivset ühiskonda üles näitama armastust ja sallivust lesbi, gei, bi- ja transseksuaalse (LGBT) kogukonna suhtes. 23 aastat hiljem, kasutavad lääne geiaktivistid endiselt sama loosungit. Horisonil paistab aga käega katsutav lootuse kiir—Fred Karger, esimene avalikult gei Ameerika Ühendriikide Presidendikandidaat.
Enamikele eestlastele ei tohiks see nimi palju öelda. Tema enda koduriigiski, Ameerika Ühendriikides, ei ütle tema nimi keskmisele kodanikule palju. Kuid see kõik on muutumas. Karger on esimene, esitamaks ametliku kandidatuuri Ameerika Ühendriikide Presidendi valimisteks 2012 aastal. 8. Aprillil, 8 tundi enne seda, mil USA Valitsust ähvardas eelarvevaidluste tagajärjel sulgemine, võttis Karger aega, et minuga vestelda ning oma persooni eestlastele tutvustada.
Härra Karger, arvestades Teie valimisloosungit, „Fred kes!?“ („Fred Who?“), mis vastuse Te sooviksite Eesti inimensele anda sellele küsimusele, kui ta selle endale esitab.
Ma tahan, et nii eestlane kui ameeriklane, teaks, et ma olen teistlaadi kandidaat. Kuigi ma olen veetnud suurema osa oma elust poliitikas, ei ole see mitte olnud seotud otseselt valitsusega. Olen töötanud n.ö erasektoris, Gerard Fordi, Ronald Reagani ning George H. W. Bushi Presidendi kampaaniate mänedžeri rollis. Ma nimetaksin ennast mingil määral n.ö autsideriks nendel valmistel. Olen võrdlemisi kõrvaline isik, ning tulen valimistesse hoopis teistsuguse, värskema pilguga. Samal ajal, on mul ka piisavalt kogemust poliitilisel maastikul, et olla tugev ning igati aktsepteeritav kandidaat. Leian, Ameerika üldsus vajab ning soovib näha Valges Majas kedagi, kes suudaks Demokraate ning Vabariiklasi lepitada ja nene vahelist vastasseisu vähendada. Üks minu suurimaid mentoreid elus, Ronal Reagan, õpetas mulle, et kõige tähtsam on inimestega personaalses tasandil hästi läbi saada ning arvan, et suutsin temalt õppida. Ühesõnaga, ma loodan, et Eesti inimene näeb minus eelkõige head diplomaati, kes on aldis ning suuteline inimeste vahel liite luua ning panna neid koos ühise eesmärgi nimel tööle.
Nagu te võite ette kujutada, on Eesti näol tegu võrdlemisi konservatiivse ühiskonnaga—vähemasti LGBT temaatikal. LGBT liikumine Eestis on alles esmaarengu etapis ning LGBT organisatsioonid tegelevad muuseas inimeste motiveerimisega kapist välja tulemiseks. Te olite 56-aastane, kui tulite kapist välja. Inimesena, kelle jaoks see etapp toimus elu hilisemas järgus, mis oleks teie sõnum nendele eestlastele, kes eelistavad oma elu saladuses ning kattelooride all elada?
See on tõepoolest väga huvitav nähtus. Ma olen vaieldamatult alati gei olnud. Mul oli võrdlemisi tervislik gei elu koos kindla partneriga. Samal ajal aga, elasin ma ka kõrvalist elu, kus ma teesklesin, et olen heteroseksuaal. Teesklesin seda oma pere, töökaaslaste ja mitmete sõprade ees. See oli minu jaoks väga raske ja õnnetu aeg. Loomulikult oli see selles mõttes kasulik, et see hoidis mind vallandamise eest ning selle eest, et kogeda oma pere poolt hülgamist. Ma ei saanud tol hetkel mitte kapist välja tulla, sest nii mu pereelu kui töö ei oleks samad olnud. Ma märkan erinevust nüüdki, kus ma oma seksuaalsuse koha pealt väga vokaalne olen. Ühiskond minu ümber ei ole enam üldse mitte nii vastuvõttev kui ta enne oli. Ja see on minu jaoks endiselt raske, sest inimesena ei muutunud minu puhul ometi midagi. Ainus vahe on selles, et ma olen nüüd märksa õnnelikum ning ausam. Nii enda, kui teiste ees. Ja eks aususega tuleb oma hind. Aga tagasi sinu küsimuse juurde, ma arvan, et igal inimesel peaks olema võimalus oma elu elada vastavalt „oma tõele.“ Sellepärast ma ka osaliselt Presidendiks kandideerin, et teisel inimestel, eriti nooremal generatsioonil oleks kergem kapist välja tulla.
Kui tervislikuks nimetaksite seda gei alu aga praegu, olles nüüd kapist väljas ja märgates erinevust oma elus?
Jah, eks ma nimetan seda elu tervislikuks väga tagasihoidlikult. Ajad olid siis hoopis teised, kui ma veel kapis elasin. Nagu ma mainisin, oli mul parner, kellega ma elasin 11 aastat koos. Meie peredel ei olnud meie suhtest õrna aimugi. Ja nii mõnetigi oli meil väga „normaalne“ elu. Aga oli ka erandlikke hetki. 11 koos elatud aasta jooksul ei veetnud me mitte kordagi jõule koos, mis oli meie mõlema jaoks südantmurdev. Kui tema pere tuli külla, siis kolisin mina selleks ajas välja. Kogu meie ühine elu—pildid, riided, pisidetailid—kõik läks tagasi kappi peitu. Loomulikul tuleb aga ka arvesse võtta, et tolle aja kohta oli see normaalne niimoodi talitada. Enamik homoseksuaale elasid nii. Tänapäeval on see aga märksa vähem vastuvõetav. Mul on sõpru, kes elavad ainukese homo paarina väga konservatiivsetes elamurajoonides ja mitte keegi ei pilguta silmagi nende peale. Tagantjärgi soovin ma väga, et mu pere oleks tõde teadnud.Samas ei ela ma ka suure kahetsuskoormaga, sest see, kuidas me käitusime oli vastavale ajale kohane ja vajalik.
Mainiste ka, et tulles kapist välja muutus suhtumine teisse. Kas te saaksite seda palun veidi pikemalt seletada? Kuidas te sellest perioodist läbi tulite?
Jah, aavalikult kapist välja tulemine 2006. aastal oli minu jaoks väga suurt traumat tekitav. Ma olin 56-aastane, olin terve elu gei olnud, kui ei olnud harjunud seda avalikkuse silme all olema. See oli loomulikult personaalselt väga murranguline periood minu jaoks, näha oma nime ajalehes ja lugeda selle kõrval sõna „gei“ on väga erilist tunnet tekitav. Igatahes, mis mind sellest traumast välja aitas oli see, et ma otsustasin ennast LGBT kogukonna heaks tööle panna. Töötasin aktiivselt Californias Proposition 8 vastu ning sellel perioodil sain ka Bob Gentryga tuttavaks, kes osutus minu jaoks suureks toeks olema. Bob oli Laguna esimene avalikult gei linnapea. Ta oli avalikult kapist väljas juba 80ndatest aastatest. Minu jaoks on ta keegi, keda ma jumaldan. Ta oli inimene, kes ei mänginud tavakohaste reeglite järgi, vaid oli mees, kes marssis oma pilli järgi. See oli minu jaoks sellel perioodil tohutu inspiratsioon ja aitab tänasel päevalgi.
Nimetasite ennast enniti autsaideriks, kõrvaliseks isikuks. Kas arvate, et olles n.ö olles autsider, on teil kergem leida inimestega ühist keelt? Olgem ausad, kõik tunnevad ennast elu ühel või teisel hetkel autsaiderina, ehk saab sellest teie kampaania trump?
Ma arvan, et ma olen väga unikaalses rollis. Ühest küljest olen kindlasti autsaider. Teisest küljest, olen terve oma elu aitanud kaasa LGBT liikumisele ja seda kulisside taga toetanud. Esimest korda andsin suurema panuse LGBT liikumisele 1978. aastal, mil Californias kogus hoogu Proposition 6. See oli eelnõu, mis oleks keelanud kõigil seksuaalvähemustel ning nende avalkult toetajatel riigikoolides töötamise. Harvey Milk oli tol ajal üks kõige aktiivsemaid selle vastu võitlejaid. Sel ajal, kui Milk oli rahva ees ja tegeles teemaga valikult, töötasin mina kulisside taga ning üritasin Vabariiklasi veenda selle eelnõu toetamise lõpetamises. Töötasin pikalt selle kallal ning viimaks õnnestus mul Ronald Reagani, kes oli tol ajal parteis suur nimi, avalikult selle eelnõu vastu kõnelema panna. Nii, et ühest küljest olen ma autsaider, kuid mitte päris. Ainus vahe on see, et nüüd töötan ma kulisside ees ja mitte taga. Praegu on aga ka teine aeg. Palju kergem kergem aeg. Olla seksuaalvähemuste seas praegusel ajal on kindlasti kergem kui see olu 1978. aastal. Ja iga aastaga läheb olukord aina paremaks. On kindlasti riike, nagu näiteks Eesti, millel on veel rohkem arenguruumi, kuid üldiselt on kalduvus paremuse poole. Kuid kindlasti, arvan, et inimesed suudavad minuga ehk paremini samastuda, arvestades minu rolli.
Töötades LGBT kogukonnaga, jagunevad inimesed alati kahte leeri. On neid, kes ütlevad, et meie seksuaalsus ei defineeri meid inimestena ning me ei peaks sellest avalikult rääkima ja on neid, kes arvavad vastupidist. Kandideerires Presidendiks ning varjamata oma seksuaalsust, mis on teie seisukoht sellel teemal?
Jah, eks ideaalne maailm on ka värvipime, aga paraku see nii ei ole. Ja nii on ka meie seksuaalsusega. Ideaalses maailmas ei tohiks see tõesti absoluutselt mitte mingit rolli mängida. Ja eks me vaikselt liigume ka selle poole. Pikka aega ei olnud paljudel inimestel õrna aimugi, mis see LGBT teema üldse on. Nad nägid seda ainult korra aastas, gei paraadide ajal linnades. Ja selle koha peal pean ma ka mainima, et paraadid ei ole mitte kõige parem PR (public relations) nipp meie kogukonnale. Aga eks nüüd hakkab kõik vaikselt muutuma. Rääkides avalikult sel teemal, normaliseerime me seda, see muutub märksa vähem šokeerivaks. Olen seda täheldanud näiteks Washington D.C.s kus mul on nüüd sõpru, kes on väga konservatiivsete vaadetega ja kes paar aastat tagasi ei oleks minuga juttugi teinud, kuid ajad on muutunud. Ma loodan, et avades inimeste vahel dialoogi, rääkides oma probleemidest ja andes märku ühiskonnale oma eksistensist, suudame me mõttemallides muutust esile kutsuda ja palju head korda saata.
Olen Eestit külastades kokku puutunud ka sellise arvamusega, et LGBT kogukond, nõudes taga oma õigusi, tekitab situatsiooni, kus ta diskrimineerib heteronormatiivset ühiskonna osa. Mis oleks teie reaktisioon sellisele mõttelaadile?
Ma arvan, et see on väga ühepoolne vaade. Meie, LGBT kogukond, oleme need, keda diskrimineeritakse ja meie lihtsalt võitleme vastu. Ja ma arvan, et see on tegelikult isegi punkt, kus me peaksime kogukonnana veel agressiivsemad olema, kui me oleme seda seni olnud. Me ei peaks oma õigustest rääkimisega piidruma. Me peaksime oma vastastega silmitsi seisma ja nende arutlema ja dialoogi astuma. USAs olen mina praegu ainus, peale Harvey Milki, kes oleks seda tava niivõrd akiivselt jätkanud. Mitt Romney, üks USA tuntumaid mormoone, avaldas alles hiljuti raamatu ning käis seda üle riigi promomas. Ma maksin omast taskust reklaamide eest igal pool, kus ta peatus, kutsumaks teda taganema oma radikaalsetest vaadetest LGBT kogukonna vastu. Ja ma kavatsen sarnaseid tegusid ka tulevikus jätkata. Ma arvan, et LGBT kogukonnal on aeg selg sirgu ajada ja öelda, et me ei lase endaga enam jätkuvalt halvasti käituda. Me vastame püüdlustele meid tähtsusetuks muuta ja võitleme vastu. Kellelgi ei ole õigust meid demoniseerida kui vähemust. See on meie vastaste poolt väga alatu, eriti kuna nad näevad, millist mõju nad meie kogukonnale avaldavad: valehäbi, mida nad inimestes tekitavad, enesetapud, mille äärele nad inimesi pressivad. Tagajärjed on absoluutselt katastroofilised. Nii, et ideaalses maailmas olen ma valmis kena ja tore olema, kuid kui mind ja minu kogukonda rünnatakse, siis ma ei jää maas lamajaks.
Rääkides agressiivsusest. See on kindlasti punkt, milles jääb Eesti poliitikutel vajaka. Paistab, et meie poliitikud on sõna otseses mõttes kartllikud LGBT teemadel sõna võtma, kartuses, et nad kaotavad hääli või mis veel hullem, neid tembeldatakse endid seksuaalvähemuseks. On teil selle koha pealt soovitusi Eesti poliitikutele?
See on väga raske küsimus, millele vastata. Ma ei ole väga tuttav Eesti keskkonnaga. Olen Eestis ainult korra, väga lühikest aega viibinud ning sedagi mitte töö olukorras. Mis ma aga öelda võin on see, et keegi peab kusagilt varem või hiljem diskussiooniga alustama. Võtame näiteks Jerry Sandersi, San Diego linnapea. Ta on väga konservatiivsete vaadetega ning oli vägagi seksuaalvähemuste õiguste vastu, kuni tema tütar kapist välja tuli. Ta on nüüd avalikult teada andnud, et peale vestlusi oma tütrega ning LGBT kogukonna probleemidega tutvumist, on ta oma vaateid tradikaalselt ümber hinnanud. Sama kehtib USA endise asepresidendi, Dick Chaney kohta. Tegu oli väga konservatiivsete vaadetega poliitikuga, kuni tema tütar lesbiks osutus. Usun, et Eesti poliitikudki muutuvad peagi julgemaks ning vokaalsemaks, kui nad märkavad inimesi oma ümber. Kui LGBT kogukond Eesti hakkab rohkem sõna võtma ning annab kogukonnale n.ö inimliku näo, kui inimesed mõistavad, et tegu on nende naabrite, sõprade, tädide, onude ja nõbudega, hakkab olukord muutuma ja hakkavad ka poliitikud rohkem sel teemal sõna võtma.
Jätkates poliitikute teemal, Jimmy Carter on olnud väga sõnakas LGBT teemal. Tema meelest on USA valmis presidendiks, kes on homoseksuaal. CBS ja Vanity Fair avaldasid koostöös alles gallupi, mis näitas, et enamik ameeriklasi ei oleks homoseksuaalse presidendi vastu. Olles nüüd ametlikult kandidatuuri sisse andnud ning inimestega ise suhelnud, mis on teie arvamus selle koha pealt, on USA valmis presidendiks, kes on gei?
Jah, absoluutselt. See gallup, mida sa nimetasid, mängis olulist rolli ka minu otsusel presidendiks kandideerida. Viimased uuringud näitavad kusjuures, et ameeriklased toetavad ideed presidendist, kes on homoseksuaal enam kui nad toetavad näiteks geiabielu seadustamist või homoseksuaalide lubamist sõjaväkke. Ma ei kandideeri presidendiks lihtsalt sellepärast, et saada homoseksuaalne presiden Valgesse Majja. Ma kandideerin sellepärast, et ma olen siiralt Ameerika tuleviku pärast mures. Ma loodan, et varsti tuleb ka aeg, kus ma saan oma kampaaniat jätkata, keskendudes vähem küsimustele minu seksuaalsuse ümber. Mul ei ole kahtlustki, et ameeriklased näevad minu mõistust ja südant ja teevad otsuse teisel põhjustel, kui pelgalt minu seksuaalsuse põhjal. Me oleme, kes me oleme. Ma olen teinud tööd selles sektoris juba mitu kümnendit ja ma arvan, et inimestel on viimane aeg hakata vaiskselt minu seksuaalsusest mööda vaatama ja minu poliitikale keskenduma hakkama.
Arvestades, et Teie kampaania ei ole veel meedias väga suuri laineid löönud, on see ehk märk sellest, et üldsus on juba sellises punktis, kus neid huvitab teie seksuaalsus vähem?
Minu strateegia on olnud keskenduda osariikidele, mis loevad valmistest kõige esimesena: Iowa ja New Hampshire. Ja nendes osariikides olen ma väga palju tähelepanud saanud. Isegi riiklikul tasemel pööratakse mulle üha rohkem ja rohkem tähelepanud, The Washington Post avaldas alles minust kahe leheküljelise profiil-loo. Andsin alles ligi kahekümnele rahvusvahelisele uudiste väljaandele intervjuud, sealhulgas osalesin BBC saates Hard Talk. Nii, et ma ei oskagi öelda. Ma arvan, et me päris seal maal veel ei ole, kus see kedagi huvita, kuida me liigume kindlasti selles suunas.
Kas te arvate, et teie kandidatuur kannab endas sõnumit, millel on rahvusvaheline kõlapind?
Eks see kõik oleneb riigist. On mitmeid kohti maailmas, mis peavad Ameerikat igaveseks tagurlikuks maaks, eelkõige meie religioosse tausta tõttu. Ma artvan, et see sõnum kannab erinevates riikides erinevat sõnumit, kuid jah, ma tahaks loota, et see näitab noortele ja ka vanematele LGBT inimestele, et tõepoolest kõik on võimalik ja neid ei takista maailmas miski.
Mis on Teie arvates peamised erinevused võitluses võrdõiguslikkuse eest Eestid ja USAs? Mis oleks erinevused?
Eks peamine erinevus on see, et USAs on inimõiguste liikumine märksa aktiivsem ja pikem olnud kui Eestis. Eesti oli pikka aega Nõukogude mõju sfääris ning LGBT õiguste teema on seal veel võrdlemisi värske. Sellest tulenevalt on seda võistlust Eestis ka märksa raskem pidada. Teil on mitmeid generatsioone, kes on põhimõtte poolest seksuaalvähemuste vastu ning seda mõttelaadi on raske kõigutada. Kuid eks te peaksite ka sellepoolest õnnelikud olema, et on riike, kus olukord on märksa hullem. Ja see on kindlasti ka koht, kus riigid nagu USA peavad oma nõu Eesti sugustele riikidele andma ning üritama olukorda seal parandada.
Cafe HMSX palvel intervjueeris Fred Kargerit Karel Parve, USA |
