 Võrdse kohtlemise seadusega keelatud tunnuste tõttu diskrimineerimise temaatika oli 2009. aasta algul, kui Eesti soolise võrdõiguslikkuse volinikule ülesandeid ja pädevust juurde anti, väga uus. Seksuaalvähemuste õiguste temaatika on nüüd taaskord teravalt avaliku tähelepanu all, mistõttu pöördus Eesti gei-bi-lesbi teabe- ja elustiilikeskus Cafe HMSX küsimustega peatselt ametist lahkuva soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise voliniku Margit Sarve poole, et teha kokkuvõtte hetkeolukorrast ning jagada soovitusi edasiseks. Eksklusiivintervjuu on teie ees - head lugemist!
Kas homoseksuaalsus on haigus? Hälve?
Lähtun oma töös arvamusest, et homoseksuaalsuse sildistamist võib pidada halvustavaks ja alandavaks suhtumiseks, mis ei ole kooskõlas Eesti õiguskorra põhimõtetega. Eesti Vabariigis on igal ühel õigus otsustada ise oma seksuaalse identiteedi ja käitumise üle.
Kas Eesti ühiskond on täna tolerantne?
Eesti ühiskond võiks olla tolerantsem. Kardan aga, et ka läänes ei ole demokraatlikku ühiskonda, mille puhul ei võiks sama öelda, st avalikkuselt veel suuremat avatust loota ja nõuda.
Meil on kõige suuremad probleemid inimeste madal õigusteadlikkus, umbusk teistsuguse ja uudse suhtes. Olen oma pea viieaastase ametiaja jooksul tegelenud eelkõige soolise võrdõiguslikkuse küsimustega.
Mis puudutab soorolle ja ühiskonna arusaamu teatud soole sobivast või ettekirjutatud käitumisest (puudutab ka seksuaalkäitumist), siis oleme võrreldes 90ndate lõpuga palju muutunud. Kuid palju on veel seda, mida kritiseerida.
Mis aitaks muuta suhtumist ühiskonnas?
Selgitustöö, samuti demokraatlikud väärtused, mida õpetataks juba hariduse kõige madalametest astmetest peale.
Ebatolerantse suhtumise taga on tavaliselt hirm ja see tekib omakorda teadmatusest.
Mida saab geikogukond ise teha selleks, et arusaamad ühiskonnas terveneksid, muutuksid, areneksid?
Geikogukond on juba olnud kaunis aktiivne ja kasutanud võimalust kaasa rääkida erinevates õiguslikes ja poliitilistes küsimustes. Küllap see ongi põhiline, mida saab teha – tuleb teha häält, olla aktiivne ja oma meelsust avaldav kodanik.
Mida on tänaseks valesti, rutakalt, ülepeakaela tehtud?
Mõned probleemid on tekkinud seoses võrdse kohtlemise seaduse diskrimineerimise keeldude erineva ulatusega – st olenevalt millise isikutunnuse alusel väidetav erinev kohtlemine on toimunud, selle järgi on ka kehtestatud diskrimineerimise keeld.
Praegu jääb geikogukonnal loota vaid võrdse kohtlemise seaduse alusel kaitsele diskrimineerimise eest, mis on aset leidnud töösuhetes ja kutseõppes. Hariduses, sotsiaalvaldkonnas või näiteks kaupade ja teenuste kättesaadavuse puhul ei ole praegu kõnealuses seaduses õiguskaitset ette nähtud.
Miks tulla kapist välja?
Seda on minul raske kommenteerida. Kui näiteks homoseksuaalne inimene tunnetab, et ühiskond on seksuaalvähemusi represseeriv, siis ei saagi ju talle n-ö soovitada oma seksuaaleelistuste avalikuks tegemist.
See on sügavalt personaalne küsimus, millel samas on ühiskondlik mõõde avalikustamisele järgneva reaktsiooni näol. Samas eeldan, et seksuaalsete eelistuste avalikuks tegemine – oma pere, sõprade, kolleegide ning avaliku elu tegelase puhul miks mitte kogu ühiskonna ees – aitab kaasa sellele, et seksuaalidentiteet ei ole enam n-ö küsimus.
See näitab, et me olemegi erinevad ja see on aktsepteeritav, normaalne. Nii kaua, kuni teatud hulk inimesi on sunnitud mingeid oma identiteedi tahke varjama, ei saa olla ka olulist liikumist avatuma ühiskonna poole, kus mõistetel „võrdsed õigused“ või „võrdsed võimalused“ sisulist tähendust oleks.
Kodanikuna meeldib eestlasele mõelda, et elame avatud ühiskonnas, Euroopa riigis nimega Eesti, mis on iseseisev, võimalusi otsiv ja loov, infotehnoloogiliselt arenev ja mitmes küsimuses teerajaja teistele – miks Eesti avalik arvamus ei aktsepteeri erinevusi seksuaalse orientatsiooni taustal? Kas eestlane on üldse võimeline selles küsimuses painduma?
Ma ei näe olukorda nii mustades toonides. 2009. aastal on meedias tõstatatud geipartnerluse seadusega reguleerimise temaatikat mitmeid kordi, ma ei ütleks, et reaktsioon on olnud hüsteeriline või valdavalt negatiivne.
On mitmeid väga mõjukaid ja lugupeetuid arvamusliidreid, kes on sõnaselgelt väljendanud, et erinevusi peab aktsepteerima.
Samuti on Eesti kohtus tõusetunud 2009. aastal küsimus, mis puudutab perekonna mõiste võimalikku laiemat tõlgendamist, kui seda seni on tehtud. Just lapsi kasvatavate homopaaride jaoks on see oluline ja praktilise mõõtmega küsimus.
Kindlasti leiab ka väga negatiivseid näiteid – seni, kuni enamik neist ei lähtu otsuste tegijatelt ja avaliku arvamuse kujundajatelt, ei ole olukord kõige hullem. Loodan, et lähiaastatega näeme siin suuri muutusi.
Eestlane muutub geiteemasid internetis kommenteerides tigedaks, sapiseks, ülbavaks ja elab end kulunud väärarusaamadele viidates niimoodi välja – kuidas panna inimesi mõtlema ka sisuliselt terminitele "social inclusion", "diversity" ja "equality", mis on kaasaegse Euroopa ühed olulisemad tugisambad?
Kodanike koolitamine on oluline. Ja üldisemalt hariduse valdkonnas tehtav kvalitatiivne muutus õpetamise sisus ja vormis peaks pikemas perspektiivis tooma kaasa häid tulemusi. Avalikud kampaaniad aitavad eelarvamuste murendamisele ning teadlikkuse tõstmisele kaasa.
See on ka küsimus empaatiast – kui inimene on sotsiaalse närviga ja ligimese suhtes kaastundlik, siis ei ole probleemi tema „silmade avamisega“. Seega on see muu hulgas küsimus sellest, kuidas kasvatada lastest empaatilisi kodanikke.
Ma tean, et seda on kergem soovitada, kui tegelikult teostada, aga läbipaistvus ja avatus on olulised.
Ka naisliikumise puhul on olnud oma pioneerid, kes on saanud oma püüdluste ja aktivismi pärast „vatti“, ka eesti geikogukonna esindajatel on ükskord n-ö esimene kord – tulla avalikult välja, selgitada ja võib-olla saada ka mõningate negatiivsete tagasilöökide osaliseks.
Utreeritult väljenduses, tähendab see kannatusi tulevaste põlvede nimel.
Täiskasvanud oskavad ehk valida teadlikumalt, kellega rääkida, kellega arutada – kui põhi- või keskkoolinoor aga peab sisevõitlust ja kahtleb oma orientatsioonis, kelle poole ja kuidas ta peaks nõu ja abi saamiseks Eestis pöörduma?
Ma loodan, et n-ö noortekabinettidest saab seksuaalelu puudutavat nõustamist kõrgel tasemel; kui koolis on psühholoog, ehk ka temalt. Võib-olla võtab ka mõni geikogukonna MTÜ tulevikus nõustamise enda ülesandeks?
Kas geiabielud on Eestis vaid udune unistus või saab see ühel päeval ka tegelikkuseks?
Nagu teada, kooselu registreerimise küsimus on uue valitsuse ametisse astumiseni päevakorrast maas. Kuid see on eraldi teema võrdse kohtlemise seaduse alusel sätestatud võrdse kohtlemise põhimõttest töösuhetes jms, mille respekteerimise üle jälgib volinik.
Vaata lisaks:
Ole kursis oma õigustega!
TAUSTAINFO
Soolise võrdõiguslikkuse volinik on soolise võrdõiguslikkuse seaduse alusel loodud institutsioon, kus voliniku ametikoha täitja on iseseisvalt tegutsev soolise võrdõiguslikkuse seaduse nõuete täitmist jälgiv ja teisi nimetatud seadusega talle pandud ülesandeid täitev sõltumatu ja erapooletu asjatundja. Volinik tegutseb soolise võrdõiguslikkuse seaduse ning Vabariigi Valitsuse poolt kinnitatud põhimääruse alusel.
Voliniku nimetab ametisse sotsiaalminister viieks aastaks ja tema tegevust finantseeritakse riigieelarvest. Esimene volinik – Margit Sarv - asus tööle 2005. aasta oktoobris. Alates 2006. aasta septembrist on volinikul ka üks nõunik.
Soolise võrdõiguslikkuse volinik võtab vastu isikute avaldusi ja annab arvamusi võimaliku diskrimineerimise aset leidmise kohta, analüüsib seaduste mõju naiste ja meeste seisundile ühiskonnas, teeb ettepanekuid Vabariigi Valitsusele ja valitsusasutustele, samuti kohalikele omavalitsustele ning nende asutustele õigusaktide muutmise ja täiendamise kohta,nõustab ja teavitab Vabariigi Valitsust ja valitsusasutusi ning kohalike omavalitsusüksuste asutusi soolise võrdõiguslikkuse seaduse rakendamist puudutavates küsimustes ning võtab tarvitusele meetmeid soolise võrdõiguslikkuse edendamiseks.
Volinik annab arvamuse diskrimineerimise läbi kannatanud isikule ja isikule, kellel on õigustatud huvi jälgida võrdse kohtlemise nõuete täitmist. Nimetatud arvamuse eesmärk on anda hinnang, mis võimaldaks koostoimes soolise võrdõiguslikkuse seaduse ning Eesti Vabariigi jaoks siduvate välislepingute ning muude õigusaktidega hinnata, kas konkreetses õigussuhtes on rikutud võrdse kohtlemise põhimõtet.
Arvamuse saamiseks peab arvamuse taotleja esitama volinikule avalduse, milles on kirjeldatud soolisele diskrimineerimisele viitavad asjaolud. Arvamuse andmiseks on volinikul õigus saada teavet kõikidelt isikutelt, kes võivad omada diskrimineerimisjuhtumi asjaolude selgitamiseks vajalikku informatsiooni ja nõuda kirjalikke seletusi oletatava soolise diskrimineerimise asjaolude kohta, dokumentide või nende koopiate esitamist tema määratud tähtaja jooksul.
Allikas: www.svv.ee |
Kommentaarid