 Juuli alguses lisandus Eesti kaitseväkke pea 1400 ajateenijat, kes lõunamaiselt kõrvetava päikese all riiki teenima asusid. Ei pea olema selgeltnägija, mõistmaks, et sellise hulga noormeeste seas leidub kõikvõimalike seksuaalsete orientatsioonidega noormehi, kirjutab Raili Uibo.
Tahtes aga oma bakalaureusetöö raames uurida lähiaastail sõjaväes käinud gei/bi-mehi, osutus intervjueeritavate leidmine oodatust keerulisemaks. Esmaste otsingute järel selgus, et paljud on teenistusest pääsenud, tuues ettekäändeks oma seksuaalse orientatsiooni.
Eesti Kaitseväel ametlikku homoseksuaalsuse kohta käivat keelavat (aga ka mitte lubavat) seisukohta siiski pole. Ajakirjanduse vahendusel väidetakse küll igati poliitiliselt korrektselt, et kedagi homoseksuaalsuse põhjal tagasi ei saadeta, samas aga räägivad nii mõnedki asjassepuutunud hoopis teistsugust juttu.
Olgu, kuidas on – fakt on igatahes see, et nagu ka kõigis teistes ühiskonnasfäärides, on ka kaitseväes teatav hulk gei/bi-mehi, kelle olemasolu ja kogemused aga pahatihti maha vaikitakse. Seepärast tahtsin oma uurimustöös kajastada seda, kuidas geist ajateenijad kaitseväe heteronormatiivset ja ülimaskuliinset keskkonda tajuvad ning kuidas nad selles iseennast mõtestavad.
Vastajate vähesuse tõttu intervjueerisin lisaks geidele ka heterosid, et lähemalt mõista ajateenijate vaheliste suhete ja võimustruktuuri kujunemist. Tulemusena valmiski bakalauresusetöö pealkirjaga „Maskuliinsus(t)e konstrueerimine erinevate seksuaalsete identiteetidega Eesti Kaitseväe ajateenijate poolt”.
Ühest küljest on muidugi selline analüütiline eristus tarbetu. Ajateenistust läbides on kõigile meestele sõjaväe keskkond ja ülemuste poolt antavad ülesanded samad. Mõned geist ajateenijad rõhutasid, et nad ei tundnud, et nende kogemus sõjaväes kuidagi oluliselt erinenud oleks.
Ei ole mingit vahet, kas olla hetero või gei – rividrilli, voodirallit ja kätekõverdusi peab ikkagi oksendamiseni tegema. Pealegi leidub nii geide kui ka heterode seas väga erinevaid mehi, kellest enamus peavad nagunii läbi tegema teatud muutused, et sobida kaitseväe konteksti. Selle võtab lühidalt kokku rahvasuus leviv ütlus: „Sõjavägi teeb poisist mehe”.
Olgu geid või heterod, ühesugusesse terasvormi üritatakse sõjaväes valada kõik mehed ja sedavõrd on nende kogemus samaväärne. Samas aga on geide ja heterode võimupositsioon nii sõjaväes kui ka laiemas ühiskonnas oluliselt erinev.
Hetkel kultuuris levinud arusaamade järgi seostatakse maskuliinsust otseselt heteroseksuaalsusega ja sellest tulenevalt ei peeta homoseksuaale tõelisteks meesteks. Sõjaväge aga nähakse eriliselt meheliku tegevuspaigana, kuhu peaksid pääsema vaid „mehelikud mehed” (ehk sellise kultuurilise definitsiooni järgi vaid heterod).
Niisiis „ajateenija” mõiste iseenesest on seotud mingi müütilise ürgmehelikkusega, millest geid justkui välja jäetakse. Selge on ju see, et sellise levinud suhtumise tõttu ei ole geidel võimalik enda seksuaalset orientatsiooni kaitseväes avalikustada, sest nad langeks teiste silmis tõelise mehe definitsioonist välja.
Ent sellistele heteroseksistlikele arusaamadele vastandumiseks ja endast positiivse arusaama kujundamiseks oli geist ajateenijatel mitmeid erinevaid viise. Kultuuriliselt madalat võimupositsiooni enamjaolt omaks ei võetud, vaid leiti võimalusi end teistega võrdväärse või isegi mehelikumana kujutada.
Lühidate näidetena võib mainida kaitseväes oodatava macho-maskuliinsuse naeruvääristamist ja „pehmete väärtuste“ kõrgemalt hindamist või siis hoopis argadest ja otsustusvõimetutest (ning seetõttu ebamehelikest) kaaslastest eristumist. Endale positiivse seksuaalse ja maskuliinse identiteedi kujundamise viisidest saab pikemalt lugeda minu töö originaalvariandist; siin jääks nende kirjeldamine liiga pealiskaudseks.
Igatahes tajuvad geidest ajateenijad kaitseväge ülimalt heteronormatiivsena ning tunnetavad vajadust oma seksuaalset orientatsiooni seal enamal või vähemal määral varjata. Mis aga kindlasti ei tähenda, et geist ajateenijaid oleks tingimata ja alati äratuntavad. Seksuaalne orientatsioon ei pruugi inimese välimuses mitte mingil viisil kajastuda ning isegi paljude geide treenitud gaydar ei suutnud kaitseväes alati sajaprotsendiliselt teisi geisid tuvastada.
Samas aga kui soovida ise end geikultuuriga siduda, siis võib paljastamine üpris kergeks osutuda. Näiteks üks intervjueeritav oli veendunud, et kui ta peaks pärast praegust pikaajalist geikogukonnaga suhtlemist uuesti sõjaväkke minema, siis tuntaks teda hääletooni, liigutuste ja kehahoiaku järgi kindlasti ära. Seega mingil määral on geid kaitseväes ikkagi sunnitud oma tegevust kammitsema, kuigi mitte kõik ja mitte alati.
Probleemide vältimiseks on niisiis soovitatav teiste ajateenijate hulka sulanduda. Kaitseväes seisneb sulandumine paljus just selles, kuivõrd edukalt suudetakse vastata traditsioonilise mehelikkuse ootustele. Sealjuures kehtib see nõue ühtviisi nii heterodele kui ka geidele, sest iga nö „mittemehelikku” meest võidakse hakata kahtlustama homoseksuaalsuses ja seda täiesti hoolimata tema tegelikust sättumusest. Lihtsalt tihtipeale kehtib see eelpoolmainitud eeldus, et ebamehelik mees = gei.
Ent kehtib ka vastupidine – kõiki „piisavalt mehelikke” ajateenijaid peetakse tingimusteta heterodeks. Kellelgi ei tule isegi pähe võimalus, et isik, kellega ajateenija parasjagu telefoni teel perekonnatüli lahendab, võiks olla meessoost. Või siis ollakse tunnustavalt kadedad terve hulga külaskäinud naiste üle, mõtlematagi võimalusele, et ajateenija ei pruugi nende vastu mitte mingit seksuaalselt huvi tunda.
Eriti markantne oli juhtum, kus rühmaülem eeldas, et kõik ajateenijad naudivad tema koostatud meelelahutuslikku videot poolpaljaste tüdrukutebändidega. See kõik demonstreerib ilmekalt, et heteroseksuaalsus on kaitseväes enesestmõistetavaks normiks. Ja nii paradoksaalne kui see ka pole, siis see võib omakorda aidata geidel oma seksuaalse orientatsiooni poolest märkamatuks jääda ehk sulanduda.
Viimase tõdemusega ei ürita ma kohe kindlasti mitte väita, nagu oleks sellised kirjutamata reeglid õigustatud ja kohased. Kindlasti mitte!
Niivõrd kitsas maskuliinsuse definitsioon ning üleüldine heteronormatiivsus kaitseväe institutsioonis ei ole kindlasti mitte kohased tänapäeva ühiskonnas. Geide (või ka muude alternatiivsete maskuliinsuste esindajate) sõjaväeteenistuseks kõlbmatuks tunnistamine ja/või kaitseväes toimuv heterode normiks pidamine annab märku sellest, millised kodanikud on Eesti Vabariigi poolt soovitud ja teretulnud.
Kas tõesti on see võimalik 21. sajandil ühes enda arvates edumeelses Euroopa riigis?
- - -
Raili Uibo on uurimustöö „Maskuliinsus(t)e konstrueerimine erinevate seksuaalsete identiteetidega Eesti Kaitseväe ajateenijate poolt” autor.
* Autor edastab ka suured tänud intervjueeritavatele: "Ilma teieta poleks seda uurimust sündinud!"
(!) Loe ka Eesti Päevalehe intervjuud Raili Uiboga samal teemal:
|
