|
"Tallinnas toimus 2004. aasta augustis geiparaad (ehk pride), millega kaasnes laialdane meediakajastus," kirjutab Dagmar Lamp oma 2005. aastal Tartu Ülikoolis valminud bakalaureusetöö sissejuhatuses. "Sõna võtsid paljud kultuuritegelased ja arvamusliidrid, kel kõigil oli midagi antud teema kohta öelda. 2004. aasta oli seksuaalvähemustele üldse selline aasta, mil neid erinevates kontekstides mitmeid kordi mainiti. Jaanuaris võttis Ameerika Ühendriikide president George W. Bush vastu otsuse, et ta on põhimõtteliselt geiabielude lubamise vastu. See tekitas avalikkuses diskussiooni ja jõudis ka Eesti meediasse."
Kuidas seksuaalvähemusi kujutatakse?
Esimene uurimisküsimus sõnastas töö peamise ülesande: uurida, kuidas seksuaalvähemusi Eesti ajakirjanduses kujutatakse. Kontentanalüüs andis vastuseks, et üldiselt kujutatakse seksuaalvähemuste hulka kuulumist kui midagi normaalset ja igapäevast – sellise suhtumisega artikleid esines enim Postimehes, Eesti Päevalehes, SLÕhtulehes ja Eesti Ekspressis.
Seksuaalvähemuste hulka kuulumist kui trendinähtust kajastati vähem, kuid seda siiski esines. Kuigi enim esineb suhtumist, et homo- ja biseksuaalsus on normaalne nähtus, on ka teisi vaatepunkte, kus seksuaalvähemuste hulka kuulumist peetakse moeasjaks või hoopis millekski taunitavaks.
Millised on homoseksuaalsusega seotud ettekujutused?
Teine uurimisküsimus oli seksuaalvähemustega seotud ettekujutuste kohta. Kvalitatiivse analüüsi käigus selgus, et analüüsitud artiklid püüdsid ümber lükata mõningaid levinud stereotüüpe – näiteks eelarvamusi samasooliste vanemate või mehelike poolte olemasolu kohta lesbisuhetes. Küll aga ilmnes analüüsi käigus, et on mõningad stereotüüpsed ettekujutused, mis on levinud seksuaalvähemuste endi seas: näiteks arvamus, et heteromehed ei oska oma naistega hästi suhelda või et heteronaiste jaoks on homosõbra omamine mingil määral trendiküsimus.
Vaata lähemalt (lae bakalaureusetöö alla - PDF!):
|
