 Soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise voliniku nõunik Mari-Liis Sepper meenutas eile, rahvusvahelisel homofoobiavastasel päeval Eesti Päevalehes kaht viimast Balti Uhkusemarssi – Baltic Pride’i Riias 2009. aastal ja Vilniuses sel kevadel.
Osalesin Balti Uhkuse üritustel mõlemas linnas. Riias ei teadnud korraldajad viimase hetkeni, kas rongkäiku üldse lubatakse. Samuti ei olnud teada, mis marssijaid ees ootab. Korraldajatel oli ürituseks luba, kuid mõni päev enne marsi toimumispäeva nõudis enamik Riia linnavolikogu liikmeid loa tühistamist, sest plaanitud kogunemine oli nende silmis kõlblusvastane ja pidavat seadma ohtu avaliku korra. Luba tühistatigi ja alles otsuse kohtus vaidlustamisel nõuti välja õigus marssida. Olin kolleegiga sotsiaalministeeriumist paneeldiskussioonil, kus teatati kohtuvõidust. Nii üle Euroopa kokku tulnud inimõigusorganisatsiooni Amnesty Internationali aktivistid kui ka mitme Euroopa riigi saadikud, kohalikest geiõiguste eest seisjatest rääkimata, väljendasid häälekalt oma rõõmu – see oli ruumis viibijate silmis väike võit inimõiguste alal.
Läti kohus oli aidanud jalule õigusriigi põhimõtte. Võidueufooria asendus marsipäeval aga ärevuse ja hirmuga, kui nägin Uhkusemarsi vastaste leeri Riia tänavatel. Homovastaseid oli palju, nad olid häälekad ja vihaste nägudega. Esimest korda elus sain aimu vägivalla-ähvardusest ning reaalsest tervise ja isegi elu vastu suunatud ründe ohust, millega LGBTQI kogukonna (rahvusvaheline lühend, mis tähistab lesbide, homo-, bi-, trans- ja queer- ehk nn kõverseksuaalsete ning interseksuaalsete kogukonda) liikmed väga paljudes riikides iga päev elama peavad.
Nädal aega tagasi kordus pea sama stsenaarium Vilniuses. Linnavalitsuse poolt demonstratsioonile antud loa vaidlustas „turvalisuse kaalutlustel” Leedu riigiprokurör. Ent ka Leedu kohus leidis, et marsi mittelubamine ei ole seadusega kooskõlas. Leedus olid meeleavalduse päeva turvameetmed veelgi rangemad: osaleda tohtis maksimaalselt 350 inimest, keda turvas 800 politseitöötajat, marsi ala oli rangelt piiratud ja sinna sai siseneda vaid korraldajate bussidega. Vabast osalemisest ning pealtvaatajate kaasaelamisest ja -pidutsemisest, mis näiteks toimub poole miljoni osaleja-pealtvaatajaga geimarsil Stockholmis, ei saanud selleaastasel Balti Uhkusel veel juttugi olla.
Julgen arvata, et teadmatusel on viha ja hirmu põhjustamisel suur osa. Kui möödunud pühapäeval Vilniusest õnnelikuna tagasi koju jõudsin ja emadepäeva puhul vanaemale helistasin, küsis ta: „Miks nemad siis peavad marssima, kui see nii väga mõnesid ärritab?” Hetkeks olin kohmetunud. Miks siis tõesti seda üritust üldse vaja on? Arvan, et praegu ollakse Lätis, Leedus ja küllap ka Eestis olukorras, mida lääs koges vahetult pärast New Yorgi 1969. aasta Stonewalli vastuhakku.
Elu vägivalda kartmata
Seksuaalvähemusse kuuluvad inimesed ise saavad alles teadlikuks kogukonna olemasolust, samal ajal tuleb erinevana paigutuda laiemasse sootsiumisse. Kui avalikkuse enamuse reaktsioon on tõrjuv, esineb vaenamist või kui võrdsed õigused ja võimalused puuduvad, on tänavale tulemine paratamatult poliitiline aktsioon. See ütleb: „Me oleme olemas, meil on omad vajadused, huvid ja nõudmised!”
Kui on üks tagatis, mida demokraatlik riigikord seksuaalvähemustele peaks andma, siis on see garantii, et igaüks võib oma seksuaalsest identiteedist olenemata olla häbenematult tema ise, sõlmida vägivalda kartmata suhteid, moodustada perekondi, teha tööd diskrimineerimishirmuta, elada oma igapäevast elu nagu kõik teised. Järgmisel aastal saavad eestlased oma seksuaalsest sättumusest sõltumata (on ka palju heteroid, kes on seksuaalvähemustesse kuuluvate inimeste sõbrad, toetajad või lähedased) väljendada hetero-uhkuse kõrval seksuaalvähemuse uhkust Euroopa kultuuripealinnas Tallinnas. Loodan, et Eesti näitab, et Baltikum ei ole seksuaalidentiteedi mitmekesisust tauniv kauge Euroopa nurk, vaid et aeg, mil osa inimesi oli sunnitud häbenema ja varjama ennast ja neid, keda armastavad ja ihaldavad, on siinkandis möödas. Sellest tuleb vajadus Uhkusemarsi järele.
Vaata lähemalt:
|
